Erinevalt muust Lääne-Euroopast lõppes Eestis demokraatia areng 1934. aastal "vaikiva ajastu" ning sellele järgnenud totaalrezhiimi aastakümnetepikkuse okupatsiooniga. 1991. aastal langes demokraatia Eestile sülle kui kingitus – sajandipikkust verist võitlust tema nimel pole õieti peetudki.
Võitluses sündinud vendlus ning kollektiivne vastutus on meile tundmata. Vabaduse ja iseseisvuse ideaalid polnud paljudel üldsegi seotud demokraatia taastulemisega – veel siiamaani ihaletakse Pätsi "kõva käe" poliitikat.
Eurooplaseks maskeerunud variserist homo soveticus ei käsitle demokraatiat mitte kui parimat sotsiaalse olemise viisi, vaid ühiskondliku elu uut mängu, millest maksimaalselt isiklikku kasu lõigata. Demokraatia leebed seadused ja ebamäärase funktsiooniga institutsioonid annavad küünikule ning aferistile võimaluse venitada vabadust kui kummi. Demokraatia, mis lõppeks on kollektiivne looming, ei realiseeru üksikutest kiskjatest kunstlikult moodustatud koosluses. Nõukogude-aegne pealesunnitud kollektivism ning vägivaldne võrdsustamine kujundasid meie inimestest suurimad egoistid, kelle silmis inimestevaheline solidaarsus paistab siiamaani üksikindiviidi nivelleeriva töölaagrina. Brüsselist tulevaid direktiive käsitletakse samamoodi kui Moskvast tulnuid: totraid käske, mida tuleb oma huvides vabalt interpreteerida. Brüsseli raha aga raisatakse sama innukalt kui Moskva omagi.
Läänelik demokraatia toimib koos eetikaga – kasinuse, alandlikkuse, abivalmiduse ning halastuse maailmas. Eurooplase isikutunnistusega käib koos ka südametunnistus.
Sellist ilmakorda ei saa aga kehtestada ei uus seadusandlus ega riigiaparaat – viimse võitluse maa on saavutatav vaid südame häält kuuldes. Demokraatias on jõhker looduslik olelusvõitlus edasi arendatud analüütiliseks konsensuseks, leppimatus kujundatud leplikkuseks, sallimatus mõistmiseks ja omakasu ühiskasuks. Eestis sarnast ühiskondlikku olemist veel ei tunta! Seni vaatame tarbimisühiskonnale sealt otsast, kus tarbimine alles algab. Meie uusrikas julgeb oma liialdatud tarbimisega veel uhkeldada puruvaese ees.
Meile demokraatia kinkinud läänemaailm aga liigub samas ise tarbimisühiskonna lõpu poole. Seal võib juba näha esimesi märke ressursside piiramisest, delikaatsest tarbimisest ning tagasihoidliku eluviisi juurdumisest. Kasin eluviis on isegi moes ning rikkusega laiutamine näitab vaid halba maitset.
Sellise maailmaarengu taustal on eriti küsitavad meie püüdlused tarbimist üha laiendada, sest piiratud loodusvarasid arvestades ei saavuta me iialgi enam näiteks Skandinaaviamaade 1970–1980. aastate raiskamise taset, mille lõpetas just käesoleva kümnendi majanduslik seisak.
Pole kaugel aeg, kus hakataksegi üht või teist ressurssi otsustavalt piirama. Kui aga keegi hakkab neid piiratavaid ressursse jagama, kujuneb ka uus jaotajate kiht, kes jõudu kogudes moondab saavutatud demokraatia uueks jagajate ning saajate ühiskonnaks, kus kõigil ei ole kõike enam võimalik uneski näha. See on uue sajandi perspektiiv ning homses on uut korda hõlpsam taluda neil ühiskondadel, kus juba täna tarbimist piiratakse.
Samuti on tugeva demokraatliku baasiga ühiskondi raske äkki muuta autoritaarseteks ning uute jaotussüsteemide rakendamisel on võimalik kaasata väljakujunenud kodanikualgatuse kogemust. Eesti võimalus globaalses ümberkujunemises oleks ehk okupatsiooniajast pärit leidlikkus väheste vahenditega hakkama saada ning oskus ikka ja jälle rakendada käsitööd. Ärgem unustagem, et lääne infotehnoloogia revolutsiooni saatis meil laulev revolutsioon!
Internetistumist Lähis-Idas saatev islami revolutsioon aga viitab tõsiasjale, et maailma arengut võib ka hoopis teistmoodi näha. Ei tohi unustada, et islamimaad on alati kasinalt tarbinud, nad ei raiska vilja viina ega sealiha tootmiseks ning vabast ajast pole nad teinud kulukat äri.
Vaesus pole siin häbiasi ning inimeste võrdsus muutub oluliseks vaid Looja palge ees, sest inimest ümbritsevas looduses pole võrdsusest juttugi. Inimeste väljamõeldud demokraatia asemel valitseb siin julm ja ettemääratud kooslus-vastavus. Islamimaad oma tarbimist piirava ideoloogiaga on tulevikku vaadates praegusest läänerindest parasjagu ees. Pole siis ime, kui nad kord end ületarbinud kristliku maailma varemeile sisse sätivad.

Eestigi ei tohiks eirata võimalust valida kasinam elustiil.
Kingituse läänelt oleme saanud: milline on aga meie järelmaks?

Demokraatlikus paradigmas, solidaarsuse hurmas, seadustest kõrgemal seisvate aadete säras pole ilmselt sellele tuldud, et võrdsust taotlevaid seadusi võib vabalt interpreteerida, heites kõrvale neid raamistavaid eetilised normid. Pole tuldud sellele, et üks minister võib teist salaja pealt kuulata, et peaminister võib hangeldada kinnisvaraga, et kohtunik võib võtta altkäemaksu ja mõrvareid õigeks mõista, et üks purjus parlamendiliige võib avalikult kusta, teine aga lihtsameelselt vanainimeselt miljoneid välja petta, et presidentki võib riigi aurahasid oma isikliku suva järgi jagada, olgu saajaiks kas või Eestit okupeerinud võimu ladvik... Ja seda kõike ilma mingit otsest vastutust kandmata, sest seadusi igaks puhuks pole ju võimalik kirja panna, kuna demokraatia jätab inimesele loomuliku otsustamis- ning valikuvabaduse, eeldades kõrgel ametipostil olevalt ka kõrget moraali, ausust ning avarat meelt.
Kui see aga puudub, näitab just seltskond eksinule oma koha kätte. Meil on aga seltskonnast kujunenud vaid sabakuubedes ning pikkades tualettides klaase tõstvad mannekeenid, kes vahest imetlevadki oma kaaslaste trikke võimu ning seadustega.
Siit aga tulenebki oht lahkele kinkijale – lääne demokraatiale. Nii nagu nad õpetasid meid oma parlamenti looma ning välisesindusi kujundama, õpetame me neile, kuidas demokraatlikke seadusi pea peale pöörata ning ühisvarast lõigata tulu väljavalitutele – kuidas punaste kombel olla võrdsemast võrdsem. Ja juba ongi nii mõnedki lääne ametiisikud ning firmad liitunud Ida-Euroopa võimumeeste majandusafääridega, rääkimata sealsest kuritegelikust maailmast, kellest on saanud vene maffia õpipoisid.
Meie järelmaks demokraatlikule Euroopale on tema ülesehituse lagundamine seestpoolt, ühiskondliku kontrolliga hillitsetud inimlike kirgede vallandamine oma elava praktikaga, mille dekoratsiooniks on meie kiire majanduskasv, aga sisuks moraali- ja aadetevaba majanduslik hasartmäng.

Probleemseminaril "Vaesus Eestis: suutmatus? tahtmatus? paratamatus?" 27.- 28. märtsil 1998 tõdeti, et vaesus jääb meid globaalprobleemina vaevama veel aastakümneteks ja et ühemõtteliselt häid lahendusi vaesuse leevendamiseks, ka Eestis, ei ole.

Läbi aegade on mõistega "vaesus" käinud kaasas ka teatav moraalne kohustus abi anda.
Kuni möödunud sajandini anti abi heategevuse või almuse vormis. Alates möödunud sajandi keskpaigast on vaeste abistamist hakatud pidama võimulolijate kohustuseks. Sellest ajast pärinebki väljend "iga vald toitku oma sandid". Siis tekkis vajadus ka mõiste "vaene" täpseks defineerimiseks ja nii ilmusidki möödunud sajandi lõpul esimesed teaduslikud käsitlused vaesusest.

Vaesuspiir

Alguses lähtuti arusaamast, et vaesus on kindel absoluutne suurus. Püüti leida minimaalset eluks vajalikku rahakogust. Seda nimetati vaesuspiiriks. Peeti vajalikuks tagada igale inimesele selline rahakogus, et hoida neid näljasurma või kuritegevuse eest. Eestis on selliseks arvestuslikuks piiriks praegu toimetulekupiir, suurusega 500 krooni pereliikme kohta pärast eluasemekulude tasumist.
Pärast II maailmasõda hakkas levima käsitlus suhtelisest vaesusest. Leiti, et isegi kui minimaalne raha tagaks eluspüsimise, siis ikkagi ei tagaks see inimeste osalemist ühiskonnas.
Vaesus defineeriti kui suhteline sissetulekute tase, mis peaks tagama elatustaseme vastavalt ühiskonna "normaalsetele" või "aktsepteeritavatele" kriteeriumidele. Selliseks piiriks võeti teatav protsent (40–60) keskmisest sissetulekust. Enamasti oli tulemuseks suurem summa raha kui absoluutse lähenemise puhul.
Paraku pole Eestis suhtelisel vaesusel absoluutse vaesuspiiriga suurt vahet – enamik vaeseid on vaesed nii absoluutselt kui ka suhteliselt (sama on olukord teistes postkommunistlikes riikides). Põhjus on lihtne – keskmine sissetulek ise on suhteliselt madal.
Nii näiteks andis USAs kasutatav absoluutse vaesuspiiri metoodika 1990. aastate alguse Eestis vaeste hulgaks kaks kolmandikku kogu elanikkonnast. Praegu olukord paraneb – sama metoodika määraks vaeseks hinnanguliselt kolmandiku või alla selle elanikkonnast.

Vaesus ja elustandard

Mõlemad eespool toodud käsitlusviisid keskendusid sissetulekutele.
Kuid kas ei peaks hoopis pöörama tähelepanu sellele, millist elustandardit tuleks tagada? Mis on ühiskonnas toimetulekuks hädavajalik?
Eri rahvaste puhul on tulemused väga erinevad – nii näiteks kuulub inglaste 10 tähtsama asja hulka võimalus käia kord nädalas väljas söömas, Skandinaaviamaades on see teisejärguline.
Samas on Skandinaavias väga oluline eluaseme kvaliteet, Inglismaal ja Lõuna-Euroopas on see vähem oluline. Niisiis on rahvuslikud arusaamad erinevad, vaesusena defineeritakse sageli olukord, kus inimesel ei jätku raha ühiskonnas kõige tähtsamaks peetavate ühikute tarbimiseks.
Kõik senikirjeldatud arusaamad vaesusest püüdsid seda hinnata "välise vaatleja" pilgu läbi.

Kes end ise vaeseks peavad?

Oluline on ka see, kuidas inimesed ise oma olukorda hindavad.
Eestis hindas end ise mõni aasta tagasi vaeseks iga viies täisealine inimene. Hinnangu andmisel lähtuti enda olukorrast viis aastat tagasi. Võrdlusalus on üsna oluline – erinevus on suur, kui paluda hinnata oma olukorda võrreldes sõpradega, sugulastega, sama piirkonna elanikega, mujal Eestis elavate inimestega, teiste riikide elanikega vms.
Kuna paluti hinnata ka enda olukorda viis aastat tagasi ja arvamust tuleviku kohta viie aasta pärast, siis saab hinnata inimeste nägemust oma elutee kulgemisest.
Kaheksakümnendate lõpus oli vaeseid enese arvates vaid mõni protsent. Need inimesed arvavad, et nad jäävadki vaeseks.
Praegustest enda arvates vaestest loodab tulevikus paremale järjele jõuda umbes pool – need on ennekõike noored ja haritumad inimesed.
Viie aasta pärast arvab end vaene olevat ca 18 protsenti inimestest – paraku on nende hulgas pooled pensionärid, kes praegu arvavad end veel ots otsaga kokku tulevat.
Ja taas huvitav paradoks – enda vaesushinnang ei kattu ei elutingimuste ega ka sissetulekute alusel vaeseks määratava inimesega! Põhjuseks see, et enesehinnangu alus on pigem subjektiivset laadi ja sõltub vähem objektiivsetest asjaoludest, nagu sissetulek ja elukeskkond.

Vaesuse põhjused

Nagu ühiskonnaga seotud asjus tüüpiline, puudub vaesuse põhjustes lõplik üksmeel. Enamik inimesi nõustub sotsiaalsete riskide kui vaesuse põhjustajatega. Nende riskide loetelu on teada: vanadus, haigus, puue, töötus ja laste sünnitamise-kasvatamisega seotud sunnitud eemalolek tööst.
Muude põhjuste osas jagunevad väitlejad enamasti kahte leeri: esimeste arvates on vaesuse põhjused individuaalsed, teiste arvates ühiskonna ülesehitusest tulenevad.
Individuaalsete põhjuste leeri esindajad usuvad, et tegelikult on vaesed ka ise oma olukorra põhjustanud. Vaesuses elamine on neile omamoodi kultuuriks omade normide ja väärtussüsteemiga, nad moodustavad teatava alamkihi ühiskonnas.
Ühiskondlikesse põhjustesse uskuvate väitlejate arvates tuleneb vaesus kas ühiskonna struktuurimuutustest või võrdsete võimaluste puudumisest. Mõlemad leerid on selgelt eristatavad ka Eestis – kas siis seltskondlikes vestlustes või massimeedias.

Kuidas leevendada vaesust?

Vaesuse leevendamise "instrumente" on kaks – sotsiaalkindlustus ja hoolekanne.
Möödunud sajandi lõpust alates hakkasid tekkima esimesed solidaarsuspõhimõttele tuginevad, enamasti riiklikud sotsiaalkindlustussüsteemid. Sotsiaalkulutuste hulk, mis kuni sõjajärgsete aastateni oli kõikjal alla 10 protsenti rahvuslikust koguproduktist, kolmekordistus 60ndate lõpuks.
Pärast 1973. aasta energiakriisi toimus kainenemine. Tekkisid esimesed raskused sotsiaalkulutuste finantseerimisel. Taas pöördus tähelepanu hoolekandele, millele oli vahepeal vaadatud pigem kui hääbuvale nähtusele.
Praegu otsitakse kogu maailmas uusi võimalusi vaesuse leevendamiseks – nii erakindlustuse kui ka hoolekande rolli suurendamise näol. Paraku on paranemine visa tulema. Pigem kaldub vaesus laienema ja tekitab üha suuremaid probleeme.

Korra Tartus käies sai istutud tuttavatega mingis kohvikus. Jutt veeres ja kuidagi ümbernurga jõudsime Euroopa Ühenduseni. Mu vestluspartner oli Eesti EU-sse minemise vastu. "Ma ei taha, et Tartusse tuleksud neegrid ja hakkaksid siin domineerima." Mina endise tartlasena tean, et Tartu intellektuaalid on ju ääretult avatud, tolerantsed ja vabameelsed. Ja siis tsahh! selline asi.

Kunagi sai bussiga läbi Põhja-Prantsusmaa sõidetud ja ma nägin seal majade seintel keldi riste ning Le Pan'i toetavaid graffiteid. Samas sealkandis ju välismaalaseid erinevalt Prantsusmaa lõunapoolseteist osadest eriti ei ole. Ma rääkisin sellest ühele tuttavale ja too ütles: "Nad ei tahagi neid sinna.". Iseenesest sai see asi lihtsalt formuleeritud. Aga nii ta on. Ka Eesti latentne rassism ja võõrastevaenulikkus on reaktsioon kartusele millegi väga uue ja erineva ees. Eestit peetakse avatud ja kaasaegseks ühiskonnaks, tõde on aga see, et iseseisvumine kõige hea juures omas ka halbu külgi ja nimelt muutus Eesti Vabariik kapsdeldunud miniühiskonnaks mille pseudoavatus seisneb tema elanike aeg-ajatistes välismaareisides ning internetiühenduses. Eesti ühiskond on üsna üheülbaline, kultuuriline mitmekesisus on siin minimaalne. Siin puudub äärmusgruppide paljusus. Suur osa subkultuure on Eestis esindamata ja enamus nendest mis siin eksisteerivad, on liiga väikesed ning nõrgad, et oma infrastruktuuri (klubid, poed, üritused, ajakirjandus) rajada ning kanda. Erineva esindatus tänapäeva tänavapildis on ju karjuvalt väike. Sestap on enamik meist üles kasvanud ja harjunud ühetaolisusega, millele on vaid paar kolm ühiskondlikku alternatiivi. See on turvatunnet sisendav igapäevane keskkond ning tolle keskkonna muutumine sisaldab ohtu, kuna väärab senise (vaimse) status quo.

Niisiis ei ole see üldse paradoksaalne, et vähese võõramaalaste osadusega sootsiumites on rassistlikud ja välismaalastevastased eelarvamused tugevamad kui multikultuurses ühiskonnas. Eesti puhul mängib oma osa ka asjaolu, et siinmaal on paljud võõramaalased tõesti mtte eriti meeldivad tegelased. See, et negatiivne kogemus ülbe kaukaaslasest uusrikkaga üldistatakse kõigile sarnase välimusega inimestele, on normaalne. Tavainimene elab üsna lihtsas mustvalges maailmas, kus kõik asjad on ilusti headesse ja halvadesse riiulitese ära lahterdatud. Nii ongi ühes pajas araablased, türklased, jugoslaavlased, kurdid ja teab kes kõik veel kuna mõni gruusia "ärimees" blondiin käevangus ja kapid turvamas sust enesekindlalt mööda purjetas.

Latentse rassismi kui probleemi puhul Eestis peab arvestana veel ühte Ida-Euroopale tüüpilist aspekti. Nimelt puudub meil Lääne-Euroopa kultuuris tavaline boheemlusega seotud traditsiooniline vasakpoolsus. Nõukogude boheemluse dissidentsus tugines vastupidiselt rahvuslike traditsioonide ja konservatiivsuse austamisele. See hoiak on koos kandjatega üle tulnud ka tänapäeva ja ... ega muud öelda ei olegi, kui et nii see on ja kõik. Eestis puudub sotsiaalne kiht, kes tahaks ja suudaks esindada ning propageerida vasakpoolseid, vahel suisa filantroopseid ideid.

Seoses sellega puudub ka kontrollmehanism, kes suudaks efektiivselt kisa tõsta kui avalikkuses liigagi ekstreemsed väljendid kõlama hakkaksid. Mul on jäänud mulje, et Eesti intellektuaalide seas on trendikas kirtsutada nina poliitiliste arvamuste suhtes. Poliitika on jama ja liiga maine. Punkt. Poliitilise korrektsuse üle irvitatakse küll, sest seda tehakse ka juba Läänes. Samas jääb tähelepanuta, et pc-ideoloogia on Lääne ühiskkonnas oma funktsiooni juba täitnud, paljud hoiakud ümber lükanud ning mitmed uksed avanud. Ta on oma rolli täitnud ning võib rõõmsalt "ajaloo prügikasti" rännata. Läänes. Aeg oleks aru saada, et kui laiast maailmast vormid üle võetakse, ei tähenda see automaatselt sisu ülekandumist. Võib olla on asi aga sellessamas meie õnnes ja needuses: nimelt Esti väiksuses. Mingid asjad saavad siiski kandepinda suurtes kirevates urbaansetes sootsiumites. Mille tekkeks isegi Tallinn on liiga provintsiaalne ning väike.