Meediast on siiber. Isegi nii võiks öelda. Võibolla pole see täiuslikult õige, sest nii maksimalistlikel väidetel on enamasti rohkem tundepuhangu ja vähem mõttetegevusega seonduva kõrvalmaitse, aga põhilist see ei muuda. Sest tõesti on siiber. Küsimus ei ole selles, nagu oleks meedia midagi võltsi või väheintellektuaalset või nagu oleks tema pinnapealsus põlastusväärne. Me ei saa eeldada, et väljakujunenud struktuurid ennast meie järgi kohandaksid. Kui miski on olnud juba küllalt pikka aega, ja kui selle millegi taga lohiseb traditsiooni pahaendeline slepp, siis on ta vähemalt ise oma olemasolu põhjenduseks. Teda vajatakse siis juba kasvõi sellesama traditsiooni pärast. Isegi, kui teda tegelikult ei vajata.
Seega oleks võimatu esitada küsimust, kas meediat on vaja, ja sealjuures mitte omandada maailmaparandaja jälestusväärset imagot. Tundub, et ei jää üle midagi muud kui loobuda igasugustest pretensioonidest üldistustele. Rääkida, mis sülg suhu toob. Unustada analüüs ja taandada ennast isiklike meeldimiste ja mittemeeldimiste ähmasele tasandile. See võib olla lahendus. Siis võib öelda nii. See nimetatud siiber on peamiselt ja ennekõike tehniline ja kohalik probleem. See ei laiene kaugematele meediatele. Käe-jala juures olev on selleks liiga pealetükkiv oma seisukohatuses, liiga tüütu oma tehistagasihoidlikkuses. Teda ei saa ära ajada, ta tuleb alandlikult aknast tagasi, kui ta uksest välja visatakse. Muidugi ei ole tal valdavalt midagi öelda, sest midagi tähelepanuväärset ju ei juhtu. Meediasündmuse teeb mastaap. Kohalikest oludest mastaapi otsida on sama hea kui telefoniga kala püüda. Kala ei saa ja helistada ka enam ei saa. Aga kohalik meedia on selle mehhanismi läbi õndsaks saanud.
See pole muidugi suurem asi õndsus. Aga küsime, kas meedia üleüldse peaks meile midagi ütlema? Kas me peaksime temaga kohtudes kuidagi targemaks saama? Kas me peaksime pärast kuidagi õnnelikumad olema? Ega ei. Usk kirjasõna õpetlikku ja kasvatavasse rolli on lühikese kirjatarkusetraditsiooniga matsirahval kahtlemata veres, aga juba ammu on kõige viimane aeg sellest üle saada. Meedia ei ole hoolitsev ja lahke õpetaja Laur. Pigem on meedia miski, mis räägib meie kõrva ääres midagi. Ta räägib lakkamatult. Tema kõne on pomin ja selle mõte on ebaselge. Ja ebaselgeks ta ka jääb. Nii ongi õige. Meedia on osa kaasaegse inimese maailmast. On tema merekohin ja pilved. Kas meist keegi tõsiselt usub, et merekohin ja pilved peaksid meid kuidagi targemaks tegema (kui ehk mõned eriti paadunud esoteeriliste õpetuste levitajad välja arvata)? Need on mingid asjad, mis lihtsalt on. Nad moodustavad raamistuse sihitult ja juhuslikult talitavale inimkooslusele. Ja nad ise on sihitud ja juhuslikud. Meediaga on niisamamoodi. Ka tema moodustab raami tema juurde kuuluvale ebaloogilisele inimkooslusele. Ja temagi on juhuslik ja ebaloogiline. Ta on esimesel pilgul mõjutatavam kui meri ja pilved, võib jääda ekslik mulje, et inimkooslusel on mingi kontroll tema vormi ja võibolla isegi sisu üle. Ei maksa ennast petta. Seda kontrolli ei ole. Meedia on iseseisev. Ta ühendab endas pilvede ebamäärasuse ja mere lammutamiskire. Loodusjõud lihtsalt on muutnud oma kuju, aga põhiolemuslikud omadused on kahtlemata säilinud.
Kui aga nii, siis hakkab meediatüdimus hoopis teisena paistma. Sest kui inimene võib ära tüdineda merest ja pilvedest, võib ta ära tüdineda ka meediast, mis on seesama mis meri või pilved. Ja, kui vähegi mõelda, inimene ei pea palehigis püüdma kontakteeruda mere ja pilvedega. Ega ka mitte meediaga. Sest see teeb ühe ja sama välja. On veel võimalusi. Meri ja pilved võivad olla monotoonsed, aga ei pruugi. Meedia, kuna tema kõne niikuinii on pomin, võiks iseeneslikult liikuda sinnasuunda, et see oleks vaheldusrikas, muutlik pomin. Et tema ebaselgus ei oleks kergesti defineeritav, et tema ähmasus ei oleks läbinähtav. Et salasilm ei seletaks, -kõrv ei kuuleks. Meedia armastab ennast reklaamida kui selgusttoovat ja valgustavat. Ta ei räägi endast seda, mis ta on. Ta ei peagi. Aga ta võiks olla pigem paljude väikeste ähmasuste summa kui et suur pime udu. Vaheldusrikkus ja vaikne kandumine kildkultuuride asualadele oleks see, mis inimese meediatüdimusest päästaks. Arktiline hullus tuleb peale ja agorafoobia, suur lagedakartus, kui meedia ennast üha suure, selge ja valgustatuna esitab. Inimene ei ole niisuguste asjadega harjunud. Viimaks tal saabki siiber. Suurest lagedast. Meediast. Heledasti valgustatud fiktsioonist. Ähmasus aitab tal ellu jääda. Ebaselgus ja pidevuse murdumine. Neid asju on vaja, et elukeskkond elatav oleks. Need raamigu inimese eksistentsi, sest need on loomulikud asjad. Selle juurde jäämegi.