Aastanäitus
«Maal ’98»
Eesti Kunstimuuseumi näitusesaal ja Eesti Arhitektuurimuuseumi keldrisaal Rotermanni soolalaos, Kastellaanimaja, Vaal-galerii, Raatuse galerii
Muutlik ja pöördeline aeg näib soosivat Maalijate Liidu järjekindlust eesti maali aastanäituste korraldamisel. Ennastteadvustav, -uuriv ja ülevaatav maal saab nii inspiratsiooni uute toetuspunktide leidmiseks.
20. sajand on kuhjanud kokku vaimsete ja moraalsete muutuste defineerimatu potentsiaali. Räägitakse, et lääne filosoofia kahe ja poole tuhande aastane ajalugu on teelahkmele jõudnud. Raskuskese näib kanduvat hoopis mujale kui idealismi ja materialismi vestman-piibelehelik
vastasseis.
Kunstis asendus abstraktsionismi ja sürrealismiga tipnenud vabadus sajandi teisel poolel analüütilise filosoofia fooni kasutava kontseptualismiga. Analüütilise filosoofia meetod - valada grammatilised laused formaalloogilisse kipsvormi, et selle abil tuvastada nende tähendus - on ahvatlenud maalikunstigi enese (meta)uuringuile.
Kuid nagu kogemus näitab, pole ka teaduslik analüüs suuteline tõeni jõudma. Teaduses pettumine kajastub kunstiski (kas või bioenergial ja kehaaistinguil põhineva kunsti tulek).
Eesti maali spurt
Eesti maal on olnud vaid kümmekond aastat avatud õhustikus. Selle ajaga on kiirkorras «läbi võetud» 20. sajandi maali põhilised teekäänakud: alustuseks ekspressionism ja abstraktsionism (näitusel «Maal ’98» Rein Kelpman, Ado Lill, Anne Parmasto & Valeri Vinogradov), siis kontseptualism (Toomas Vint, Erki Kasemets).
Kasemets on katnud seina sedelitega, mis autoriteetide kunstitõdesid ja tsitaate täis kirjutatud (1990-1998). Milline andmebaas maali tegemiseks! Ent ilmselt kasutuks/möödanikuks tunnistatud? Raamiks tükeldatud kunagised maaliõppeülesanded. Tõeline metamaal!
Kontseptualismiga paralleelselt levis Eestis beysilik «lastehaigus» nimega «Maalikunsti lõpp» (põdes kunstikriitika). Eestis võimendas seda ka samale ajale langenud videomeedia hoogne avang. Pealetungivale maali-eitusele on kunstnikud vastanud kujutava ja maalilise maali traditsioonilisi tunnuseid vähem või rohkem taandava ning interdistsiplinaarselt sünteesitud maaliga, mille filosoofiline taust on ilmselt paljuski derridalikule dekonstruktsioonile omistatav. Sihiks senised hierarhiad desorganiseerida ja tegeleda erinevustele avatud seostega.
Näiteid näituselt: Maiu Meose metallkonstruktsioonid; Tiiu Rebase roosa maalritöö; Kadri Kangilaski & Toomas Tõnissoo rohelised kortsus «tekstiilid»; Kamille Saabre «põrandavaip», kuhu ka jalad juba peale ära maalitud; Alice Kase malelaud katkisel plangul; Urmas Muru lakitud
vineer; Marko Mäetamme selgitavate joonistega «kirjatöö» jpt.
Ilmselt oli Derrida ideoloogiast mõjutatud ka Maalijate Liidu preemia andmine Lemming Nagelile.
Mõtestatumad dekonstruktsioonid leiduvad ent Sorgelt ja A-Kristringilt. Sorge hõbedase transparendi maalilistes pintslitõmmetes venib tekstirida: «Vägivald kunsti vastu on kunst. Kunst vägivalla vastu on vägivald». Sorge on teostanud vägivallaakti traditsioonilise maali kallal ja kuraator, kinnitamaks sõnu transparendil, riputas selle kunstinäitusele üles.
Kreg A-Kristringi «Vaade sadamale» (Kastellaanimajas olnuks see «Vaade parki») esitab maalikehandina soolalao aknast paistva vaate, mida raamimas päris pildiraam. «Raam määrab maali identiteedi» (Harry Liivrand, «Väikesed teesid maalikunstist», 1997).
Eksperimendid (prevaleerib teooria) pakuvad küll intellektuaalset gümnastikat. Aga päris-elamus? Kui tulejoon läheks eksperimenteeriva ja traditsioonilise maali vahelt, võinuks teha kaks selgelt eristuvat ekspositsiooni. Õnneks on tegelikkus - ehk eesti maal - palju mitmekihilisem.
Üritasin «Maal ’98» ekspositsioonist leida maale, mis tekitaksid n-ö bioenergeetilise efekti - ehk mõjuvaid maale. Stiilseid maale («Stiil tuleb geenidest», Liivrand).Või vähemalt intrigeerivaid. Esitan võimalikult ausa ja väga subjektiivse loetelu.
1. Peeter Mudist, «Angelus»
2. Urmas Muru, «Between»
3.-4. Alice Kask, «Tempera-
tuuride liikumine»;
Jüri Arrak, «Jagajad»
5. Jüri Kask, «Risti rästi»
6.-7. Jaan Elken, «Maal»;
Kiwa, «Autoportree
mehena»
8. Kaarel Vulla,
«De visione Dei»
9. Paul Allik, «Olukord». I , II ;
«Ahastav»
Esikümne lõpetaja leidmisega olin raskustes. Kaido Ole isiknäitusel juunis Vaal-galeriis nähtud elitaarsed «Kehalised katsed» olid soolalao keldris just kui vales kohas. Ehk siis Einar Vene «Vaene kalamees»? Võibolla peaks koha esikümnes reserveerima Peeter Allikule, kes sel aastal ei osalenud (Maalijate Liidu aastapreemia 1997)?
Erinevad kuraatoritööd
Võimalus paralleelselt vaadata ja kõrvutada nelja erinevat kuraatorivaatenurka on tänuväärne, nagu ka kunstnikele antud võimalus ilmutada tahtevabadust esinemispaiga ja kuraatori(te) valikul.
Kunstnik Kaido Ole «Maalitud reaalsus - aktuaalne anakronism» Vaal-galeriis on intensiivne, tihe, julgeid ja kõnekaid kontraste sisaldav. Tööprotsess näib kuraatorile eneselegi olnud intellektuaalselt huvitav ja avastusi pakkuv. Eelreklaamis nentis Ole «maali kui jutustaja muutumist
kunagisest kuningast üheks paljudest - foto, video, TV ja arvuti kõrval». Avamise-eelsest tekstivariandist kumab aga rahulolu maali kui jutustaja
võimalustega: «Usun maalitud illusioonide võimesse mõjuda taas kummastavalt. /…/ Tundub, nagu suudaks kujutamine mahutada enesesse rohkem paradoksaalsusi, kui kunagi varem.»
Heie Treieri kuraatorienergia liitus «Maali sõnaga» (esimene kontseptsioon Harry Liivrannalt, kujundus A-Kristringilt) suhteliselt hilja, kuid vaatamata ««seinast seina» valikule esitab ta soolalaos ühe võimaliku isikupärase versiooni eesti maali hetkeseisust».
Kokku poripruun
Tähelepanu on autoritel, keda võib seostada dekonstruktsiooniga - seega noorematel. Ekspositsioonile tervikuna ei tule siiski kasuks suure hulga värvis toorete piltide osakaal. Silma järelmälus on sel oht kokku seguneda poripruuniks.
«Maali sõna» soolalaos näibki taga igatsevat temast amputeeritud/dekonstrueeritud osa, mis viidi Kastellaanimajja ja kus tõesti saab vahetuima kontakti värviga, sealjuures mitte ainult «värvi-iluga». (Huvitav, et sõna-ilu on siiski veel hinnas, vastupidiselt maali-ilule. On kahju, et «Maal ’98» ühe koostisosa, Vano Allsalu ILU-projekti, kunstihoone näitusekomisjoni tagasi lükkas.)
Tiina Tammetalu «Maalikunstnik - püha lobiseja. Meestest» (soolalao keldrisaal) on naiselik, esitlev, jutustav, mitte niivõrd (maali)probleemne,
kuivõrd eluliselt intrigeeriv ja emotsionaalne, värvis jõuliste puna-ruskete aktsentidega - nagu Tammetalu maalidegi koloriit. Tähelepanuväärne, et abstraktne maalija Tammetalu on kuraatorina lausa kirjanduslik! Näitus on kaunilt ja korrektselt vormistatud ning Eesti oludes üsna harva kohatavalt vaatajasõbralik.
Mai Levini koostatud «Traditsionalistid» (Raatuse galerii) mõjub soliidselt ja rangelt. Huvitav on avastada, kes tänapäeval end siis traditsionalistiks tahab tunnistada. Komplekt on lausa didaktilinegi: selgelt on jälgitav klassikalise maali jaotumine peissaazhiks, natüürmordiks, aktimaaliks jne. Eesti traditsioonilises maalis viljeletakse jätkuvalt pea kõiki maalizhanre (endiselt välja arvatud ajaloo- ja lahingumaal).
Kogunenud muljed loovad aimduse, et eesti maalis võib rohkemgi erinevaid suundumusi ja potentsiaali uutes kombinatsioonides ilmsiks tulla. Kuraatorid, tegelge rohkem maaliga!
KAIRE NURK
Klounaad meeste ümber
Iga mees on oma riista vang ja oma saatuse peremees
"Räägime meestest". Alati aktuaalne teema kõigile heteroseksuaalsetele
naistele. Sellenimeline näitus on avatud Rotermanni soolalaos ürituse "Maal
'98" raames.
Tiina Tammetalu pole end varem kuraatorirollis näidanud, kuid see amet näib talle
sobivat. Juba näituse vormistus nii sildilisel kui sisulisel tasandil näitab, et inimene
teab, mida ta teeb. Erinevalt ülejäänud näitusest "Maal '98" ei püüa
Tammetalu väita, et maal peab olema loetav ilma igasuguse tekstita. Vastupidi, kõik tööd
on varustatud põhjalike kirjetega, mis annavad adekvaatse pildi töö taustast. Kuigi
enamik väljendatavast oleks arusaadav ka ilma kirjadeta.
Ja veel: igal nimesildil on lisaks muule ka autori näopilt, mis näitab seda, et ka
kunstnikule on lähenetud kui inimesele. Enamasti kipub suurnäitustel isiksus varju jääma:
kunstinik on nagu märk, esindades mingit voolu või suunda, riiki või institutsiooni.
Tammetalu tuletab meile meelde, et eelkõige esindab igaüks iseennast, ja kui ta
seejuures suudab veel esindada mingit community't, on see boonus, mitte kaasasündinud
eeldus.
Soouuringud kunstis avalduvad tavaliselt kontseptualismikeeles (milliseid vahendeid siis
ka ei kasutataks). Vaadelda asja maali kaudu on paljupakkuv lahendus. Vaatajat võtab
vastu Mare Tralla vana maal, mis pärineb ajast, kui ta veel ei installeerinud ega kübereerinud.
Ka maal uurib sugu. Kuid teistmoodi. Keel ja ideoloogia on omavahel seotud:
kontseptualistlik feminism nõuab naise analüüsimist. Sellest ebateadlik Tralla tundis
sugupoolte vastu huvi juba ammu, kuid siis lähenes ta asjale siiramalt: kui naisel on
mure, on ikka süüdi mees. Ja see maal näitabki meest lõhestatud riistaga, nagu ütleb
pildi nimi, kuigi nähtaval olev riist on üsna ühes tükis. See, mis lõhestatud on, on
mees ise.
Kui hiljutine näitus "Priwate Wiews" peegeldas akadeemilist soouurimist, siis
"Räägime meestest" kajastab adekvaatselt mõtteid ja kogemusi, mis tekivad
praktilise elu käigus inimestel, kelle jaoks mingist soost olemine pole eriala, vaid (üldjuhul)
meeldiv paratamatus. Selline lähenemine on feminismiga veidi konfliktne, kuid targu mitte
täielikul sõjajalal. Haritud inimenegi võib puhtemotsionaalsel tasandil feministe
vihata, kuid ta teab, et ilma nendeta oleks praegu kehtiv demokraatia sootuks teist nägu,
ja seda naiste kahjuks.
Valdavaks noodiks on eneseiroonia. Kiwa on teinud kolm suurt pilti: "Autoportree
mehena". Inimesel on valida, kes ta on, kuid ühiskond nõuab riistaga tegelastelt
mees olemist. Mis variante selleks välja pakutakse, selgub Irene Roosi triptühhonist.
Need on: macho, kel alati rusikas püsti mis iganes probleemi lahendamiseks; masin, kes mõtleb
ratsionaalselt, jättes kõrvale emotsioonid; ja marginaal, kes pole neile nõudmistele
vastu pidanud ning on elule alla jäänud. Tulles tagasi Kiwa juurde, siis tema näeb asja
umbes samamoodi, kuid komplitseeritumalt: käib ta ju ise ringi mehenahas ning teab täpsemalt,
et elu on keerukam kui käibetõed. Soovitavad tegevused, mis ta mehe jaoks välja pakub,
on tulistamine, keppimine ja enese ülespoomine - need vastavad üsna ilusti macho, masina
ja marginaali kujunditele. Kiwa asetab need tegevused aga ebakindlasse eitavasse kõneviisi
ning kirjab selle kõik infantiilsevõitu diskoglämmiga. Mine siis võta kinni, kas on
hea olla mees või halb, kuid igal juhul pole see kerge.
Käibetõdedest ja ebareaalsetest ideaalidest üle olles on ilmseimaks järelduseks, et
tegelikult on mees oma riista vang ja kõik see muu ideoloogia on välja mõeldud lihtsalt
selleks, et tegelikkust varjata. Andrus Joonase mustvalged maalid on eemalt vaadates
justkui soliidne abstraktsionism, väljendades mehelikku ratio't, lähemal uurimisel aga
selgub, et väljapeetult komponeeritud mustad vormid on tegelikult kastid, kus istuvad
vangistuses mehed, ainsaks seltsiliseks väike vinnas sõber, kes kurikavalalt keeldub
andmast oma omanikule nõuandeid, on aga varmas oma õigusi nõudma.
Umbes sama tehnikaga läheneb teemale Mari Roosvalt. Seni paadunud abstraktsionistina
tuntud kunstnikuna jätkab ta oma amööbide ajalehest väljalõikumist ja maalidele
kleepimist, kuid seekord on valitud mõtestatud tekstilõigud. Neist ilmneb, et rõõmsates
ja kurbades sõnumites, mis meedia vahendusel meieni kanduvad, on peategelasteks enamasti
mehed. Klounaad (rollimäng) jätkub.
MARI SOBOLEV
Maalinäituse valud ja vaevad aastal
1998
Maali ülevaatenäitused justkui polekski enam ülevaatenäitused. Juba
eelmisel aastal üritati panus teha teatavale kontseptsioonile, mis tol korral
väljendus küll pigem põlvkondlikus jaotamises (traditsionalistid ehk vanem
põlvkond, etableerunud keskealised ning nooremapoolsed ja verinoored
alternatiivid). Sealjuures oli noore põlvkonna kollektiivne vastuvõtmine
ametlikule kunstimaastikule ja nende jõuliselt esitatud sõnum see, mis
toona kõige selgemalt kõlama jäi. Sel aastal oleks näituse jaotust justkui
veelgi kaasajastatud, ometigi jätab mitme kuraatori koostatud erinevate
kontseptsioonidega ilustatud väljapanek paljuski juhusliku ja
kokkuklopsitud mulje.
“Maali sõna”, “Maalitud reaalsus – aktuaalne anakronism”, “Räägime
meestest” ja “Traditsionalistid eesti maalikunsti all” eeldaksid nelja
eraldiseisvat näitust. Nende ühendamine üheks suureks jätab
biennaalikunsti tekitamise tunde: kui on ikka suur ja palju kunstnikke, siis
peaks ka parem olema. Kahjuks kannatavad sellise lähenemise tõttu
esmajoones tööd, mis oleksid väärinud nii kesksemat eksponeerimiskohta
kui ka rohkem ruumi, rääkimata näitusekogumist endast.
Ka samade autorite paigutamine eri väljapanekutesse annab tunnistust
teatavast sisulisest puudujäägist: tekib tunne, et vähemalt mõnel juhul on
ükskõik, kus keegi on eksponeeritud. Eriti segadust tekitav on preemiate
jagunemine: mida siis lõpuks esile tõsteti, kas seda, et mõne kunstniku
tööd kannavad välja kõik kontseptsioonid, alates maali sõnast kuni
meestest rääkimiseni, ja esindavad veel traditsioone ka või seda, et
kunstnik on välja tulnud maalikunsti seisukohalt huvitava maaliruumi
üheaegselt laiendava ja dekonstrueeriva lähenemisega (Lemming Nageli
tööd)? Kas kontseptsioon lihtsalt kontseptsiooni pärast on ikkagi vajalik,
eriti juhul, kui see eksponeeritavale kasuks ei tule?
Teisalt tekitasid mõnedki kooslused meeldivat üllatusefekti: näiteks Vaala
popkunsti hulka sugenenud teatud annus sürrealismi ja metafüüsikat ei
haakunud kokkuvõtva pealkirjaga küll kuigivõrd, ent andis visuaalses
plaanis hea efekti. Sellist visuaalset eklektikat on sõnas ometi väga raske
edasi anda. Samas jäid segaseks nö. traditsionalistide seltskonna
formeerimise kriteeriumid. Ikka jäi mõne töö puhul kummitama tunne, et
see on paigutatud sinna justkui mujalt ülejäänuna. Pealegi demonstreerisid
noorukese Anna Litvinova meelelis-dekadentlikud naisekujud Raatuses ja
jõulised figuurid Kastellaanis, et klassikaline maalikeel pole ka noorte seas
kuhugi kadunud (kusjuures vähemalt minu meelest oli Litvinova nn.
traditsionalistidest, kuhu ta ise põlvkonna mõttes sugugi ei kuulu, kõige
silmapaistvam).
Pop näitusel ja mujal
Kaido Ole kureeritud osa Vaala keldris, esitatud küllaltki pretensioonika
pealkirja “Maalitud reaalsus – aktuaalne anakronism” all, on tõepoolest
väga pop(p), nagu Mari Sobolev tabavalt rõhutas. Visuaalselt ja ka
sisuliselt kogu näituse kontekstis heas mõttes silma torkav väljapanek näib
ometigi tunduvalt lahjem, kui asetada see eesti kõige noorema
maalikoolkonna taustale, mida on hakatud nimetama transpopiks.
Tegelikult ei esitata Vaalas enam midagi uut ega radikaalset: lisaks juba
aastaid tagasi etableerunud neopopi seltskonnale (Marko Mäetamm, Mall
Nukke) on ammutatud just sellest allikast, mille avas Sobolev oma algul
üsna palju pahandamist ära teeninud maantee ja soolalao näitusega.
Seostub ju Tartu noorema seltskonna (Evelyn Müürsepp, Kaarel Vulla,
Priit Pajos) väljatulemine just transpopi seltskonna areenile toomise ja
väljakujunemisega. Ega see iseenesest näitust halvemaks tee, viitab ainult
eesti kunstimaailma mainstreami omapärale varem või hiljem alla neelata
kõik vähegi alternatiivne ja radikaalne, sest millestki peab ju toituma, st.
uuenema. Siit ka meie kunstimaastiku suhteline, eelkõige meie väiksusest
tingitud ühetasasuse tendents, mida veidi huvitavamaks ilmestavad ehk
ainult isiklik võimuvõitlus ning intriigitsemine. Nii väikesel kunstimaastikul
on tõepoolest väga raske autonoomseid üksusi moodustada,
propageerida, läbi lüüa ja sealjuures veel oma sõltumatust säilitada. Ehk
on Sobolevi kureeritud seltskonnal selleks praegu kõige suurem võimalus
tänu sellele, et paljud neist ei kuulu professionaalsesse kunstnikkonda, st.
ei oma(nda) ametlikku kunstialast haridust. Enamasti elavad nad Tallinnast
väljaspool ning nii ei piirdu ka selle seltskonna tegutsemismaa kaugeltki
ainult pealinnaga. Nende kunstnike osalus nn. kommertssfääris on omaette
teema, mida on enesemüümiseks ehk vara klassifitseerida. (vt. Heie
Treier, “Is Art Everywhere?”, 7. VIII; EE). Seda huvitavam on aga
tõsiasi, et nad julgevad vastupidi nö. tõsisele kunstile oma mainet
“määrida” avalike etteastetega mittekunstisfääris. Kas pole lõppude
lõpuks ükskõik, milline kanal valida, kui selle kaudu saab edastada oma
sõnumit? Mille poolest on Barclay kehamaalingute üritusel oma kunsti ning
eluvaateid propageerivad Kiwa, Laamannn ja Zoova halvemad näiteks
Jaan Elkenist, kelle flirt noortepärase grafiti ja võõrandumisest
läbiimbunud linnakeskkonna ning seega automaatselt ka vastava
eluhoiakuga on olnud tema viimaste aastate edu üks pante? Millegipärast
jääb aga tema maalinäitusel eksponeeritud tööd “Eat, Sleep & Crap”
vaadates hinge kriipima, et töö autor on seesama Elken, kes on tellinud
Harry Liivrannalt näituse kontseptsiooni. Oluline erinevus seisneb selles, et
noored ja vihased võivad isegi reklaamis väljendada seda, mis on nende
põlvkonna pärusmaa, nägemus ja sõnum; ju siis kuuluvad nende maailma
ka teised võimalused peale kunstiilma ülevates piirides rähklemise ja
endale seal boheemlase maine kättevõitlemise. Seda loomulikult ühe
tingimusega: seni, kuni nad teiste raha eest oma lugu lasevad. Miks ka
mitte? Ja lõppude lõpuks, miks peakski vaataja eeldama, et uued ideed
saavad kasvada ainult ideaalide taimelaval? Siinkohal sobikski rääkida
meestest.
Mees kolme M-na
Ükskõik kui palju mulle ei meeldi Tiina Tammetalu mõte, et kunstnikel
peaks olema võimalus ka verbaalselt oma maalilist lobisemist toetada, ei
saa pidada väljapanekut “Räägime meestest” õnnestunuks. Vaid
paari-kolme töö puhul tundus kindel, et autoril on tõepoolest antud teemal
midagi öelda: radikaalselt otsekohene Mare Tralla “Lõhestatud türaga
mees”, Irene Roosi lapsemeelne nägemus ahistatud meestest kolme M-na
(“Masin”, “Marginaal” ja “Macho”) ja Mari Roosvaldi analüütiline
abstraktsioon mehest meediakangelasena. Meestele näib enesepeegeldus
olevat eriti keeruline protsess ning ega nad eriti meestest rääkida ei julge,
kuigi isenesest on selline teemaasetus väljakutse just meestele. Naistele
tagab antud juhul edumaa just see, et nad on harjunud ja õppinud
iseennast meestega seoses ja nende kaudu nägema. Isegi Roosi
meesõiguslik nõue, et mehed tuleb vabastada neile ettekirjutatud
stereotüüpide lõksust, taandub naisidentiteedi problemaatikale: ikka
püüavad naised mehi aidata ja päästa, kuigi vaevalt, et suur osa viimastest
sooviks, et mingi naine nende enese- ja maailmakujutelmasid segi
pöörama hakkaks. See, et omal ajal Toomas Volkmanni, Raivo
Kelomehe ja Peeter Lauritsa osalemine “EST. FEMil” laineid lõi, pole
siiani ometigi ärgitanud eesti meeskunstnikke tegelema enesepeegelduse ja
mehe subjektiivsusega.
Veel kord maalist
Maalikunsti surmast on üle saadud, maal on edukas nii näitusesaalis,
maanteel kui kehakattena, kontoriruumidest rääkimata, kuid maali
ülevaatenäitused kõiguvad ikka veel elu ja surma piiril. Ei suutnud ka
selleaastane ponnistus maalinäitust ülevaatenäitustelt päritud seinast seina
kriteeriumist päästa ning alajaotuste ja kontseptsioonide lisamine tegi
vähemalt sellisel kujul kogu näituseterviku veelgi ebaühtlasemaks. See ei
tähenda, et poleks olnud häid maale või huvitavaid tendentse, seda eriti
noorte maalikunstnike seas, vastupidi: nii temaatilises (ühiskondlikest
oludest ammutavad, pseudo- või tõsireligioossed, või indiviidi eksistentsi
peegeldavad suundumused) kui ka vormilises plaanis, mis on eelistatavalt
figuratiivne, ekspressiivne, naivismi ja art bruti tendentsiga, tõestab
maalikunst edukalt, et ta suudab rääkida iseenda vahendite kaudu. Seega
ka ilma vajaduseta pilti põrandale paigutada või ruumiobjektiks muuta.
Ilma vajaduseta ümbritseda seda suure näituse oreooli ja promoga. Kuid
siin oleme me tagasi ideaalide juures. Ideaalid aga…
Katrin Kivimaa