Seoses oma uurimustööga tegin ma intervjuud kahekümne kolme eesti kunstnikuga uurides nende suhet feministlikesse ja soolistesse tendentsidesse kaasaegse kunsti praktikas. Ja eriti eesti kaasaegses kunstis. Alates 1994. aastast on sellel teemal näitusi korraldatud, suhteliselt palju kirjutatud, sõna võetud jne. Välja arvatud EST.FEMi kataloog ja kogu selle näitus ümber kaasnenud ajakirjanduslik kära, on kunstnikel endil, kes neil näitustel osalesid, olnud suhteliselt vähem võimalust sel teemal sõna võtta. Käesolev kokkuvõte põhinebki kunstnike endi arvamustel, kusjuures valikukriteeriumi aluseks on olnud osalemine feministlikel (grupi)näitustel või (siinkirjutaja meelest) traditsioonilisest radikaalselt erinev sooline kujutamine kunstis.
Iga intervjuu on omaette väärtus ning igal intervjueeritaval oli paljugi lisada üldisesse pilti, mis kahekümne kolme intervjuu alusel moodustub. Esitatud valik on paratamatult fragmentaarne ning minu eesmärgiks polegi teha üldistusi, vaid pigem tuua välja teatud sümptomid, mis võimaldavad küsida miks ja kuidas.
Intervjuud olid üles ehitatud järgnevatele küsimustele, kuid igal individuaalsel juhul sai vajadusel tehtud lisandusi ja täpsustusi:
Kas sinu soolisel kuuluvusel on roll sinu kunstiloomingus?
Milline on sinu suhe feminismi ja feministlikku kunsti (nii meil kui mujal)?
Miks sa osalesid näitusel, mis manifesteeris end avalikult kui feministlikku? (Või: kas sa osaleksid sellisel näitusel?)
Kuidas sa suhtud oma tööde tõlgendamisse feministlikust vaatevinklist?
Millisena sa n(ed feministliku/sooproblemaatikaga tegeleva kunsti koht eesti kunstimaailmas?
Millisena sa n(ed oma kunsti koht eesti kunstimaailmas?
Küsimuste jada oli minu poolt üles ehitatud eeldusele, et nii feministliku kui ka sooproblemaatikaga tegeleva kunsti (need kaks suundumust on küll erinevad kui üksteisega lahutamatult seotud ja tihti kattuvad) positsioon eesti kunsti- ja kultuuripildis on väga ambivalentne: ühelt poolt toimuvad näitused ja neile pööratakse tähelepanu, teisalt tuleb aga küsida, milline see tähelepanu on - kas skandaalile keskenduv ja negatiivne või mõistev ja analüütiline. Näituste retseptsiooni puhul esineb mõlemat poolust ning jaotumine nais- ja meeskriitikute leeriks sai eriti selgeks juunis toimunud näituse "Private Views" puhul - vaevalt tasub eraldi märkida, kes millist suunda esindas.
Ka kunstnike endi kohta võib väita, et kuigi osad on neist üsna tuntud ja tunnustatud, jääb nende positsioon (kas siis nende endi soovil või mitte) ikkagi marginaalia ja mitte tsentri poole peale. Selles mõttes näib eesti feministlik kunst lääne feministliku kunsti traditsioone jätkavat ammutades jõudu justnimelt oma marginaalsest positsioonist. Vähemalt hetkel võikski eesti feministliku (või postfeministliku - kes kuidas eelistab nimetada) kunsti silmapaistvamaid kujusid paigutadagi nö. tunnusustatud äärealale (kuhu kuuluvad lisaks ka näiteks mõnedki endised linnaplased, eriti aga transpopi esindajad). Vahekordada klaarimine kunstimaailma ja ülejäänud kultuuriilma (ning ühiskonna laiemalt) vahel jäägu sedakorda kõrvale, sest see mis võib kunstiilmas kuuluda tsentrisse, ei pruugi seda teha (veel) tingimata muudes sfäärides.
Intervjueeritud kunstnikud: F.F.F.F.F. (Kristi Paap, Kaire Rannik, Berit Teeäär, Ketli Tiitsar, Maria Valdma), Tiia Johannson, Kai Kaljo, Eve Kask, Margot Kask, Raivo Kelomees, Kiwa, Mari Koort, Mari Laanemets, Peeter Maria Laurits, Helen Lehismets, Ly Lestberg, Helena Palm, Ele Praks, Mare Tralla, Ene-Liis Semper, Liina Siib, Kadi Soosalu, Mare Tralla ja Toomas Volkman.
Üks minu eesmärkidest oli uurida feminismi ja kunsti vahekorda ning kunstnike suhtumist feminismi ja feministlikusse kunsti. Selle koha pealt huvitas mind ka kuivõrd tehakse vahet poliitilis-sotsiaalselt radikaalse liikumise ja lihtsalt sooidentiteediga tegeleva suundumuse vahel. Kuigi need kaks on üksteisega seotud ja viimane on esimesest otseselt välja kasvanud, oli huvitav jälgida, kuidas isiklikku sooidentiteedi probleemi vaadeldi mittepoliitilise ja eelkõige kunstnikuidentiteediga seostuvana. Millest võib ka näha, et paljudki kunstnikke tõmbab tugeva eraldusjoone kunstiloomingu ja sotsiaalse tegevuse vahele. Kuid kaugeltki mitte kõik.
Kas kunstnikul on sugu?
Minu naissugu on mu kunsti osa.
Mare Tralla
Peaaegu kõik leidsid, et nende sooline identiteet on (mingil moel) seotud nende loominguga, v.a. Ly Lestbergi vaatlejapositsioon: "Enda meelest ma vaatlen [elu ja maailma kunstnikuna] täiesti neutraalsest aspektist, ühtepidi naise pilgu läbi, aga samas ma panen ennast mehe rolli ja lapse rolli või vanainimese rolli." Ometigi pidas enamik vastajaid seda loomeprotsessis kas teisejärguliseks ja/või partikulaarseks. Raivo Kelomees leiab, et "kunstnik kui niisugune on vaimselt hermafrodiitne, ta võib kehastuda erinevateks persoonideks ja sugude esindajateks; kunstniku loomus on fluidne, tema identsuseks on mittesamastumine ja mitmes korraga olemine samaaegselt".
Naiseliku loomingu mõiste näis seostuvat eelkõige tundlikkuse, intuitsiooni ja mitteteadvustatud tegevusega. F.F.F.F.F-lased ja Eve Kask rõhutasid seejuures mingit puhtintuitiivset valikut, "meie sees olevat koodi, millest üle ei hüppa" (Rannik), tunnet ja emotsioone, mis loominguprotsessi meeste ja naiste puhul erinevalt mõjutavad. "[Ma] kasutan palju pehmeid materjale, et imiteerida nahka. Kuna ma olen ehtekunstnik, siis üritan kõiki asju kehaga siduda - silikoon ja lateks ja siid on minu jaoks kehale lähedasemad. Arvan, et selle kasutamine tuleb sellest, et ma aistan ja tunnen neid sõrmedega ja see on naiselik tundlikkus, vähemalt mina kujutan seda nii ette." (Ketli Tiitsar)
Siit natuke teises suunas liigub Ene-Liis Semper, kes ütles, et niivõrd kui tema looming lähtub tema isiklikust kogemusest, on see seotud ka tema naiseksolemisega, kuid ta ei ole sealjuures "oma soo ohver" vastandudes seeläbi mingile paratamatule ja kaasasündinud naiseliku olemuse ideele. Samas võib seda lauset tõlgendada ka kui sooliselt erinevate sotsiaalsete tingimuste ja ettemääratuste eitamist.
Kõige otsesemalt väljendub Mare Tralla: "Minu soolisel kuuluvusel on roll terves mu elus, olgu see siis kunstnikuna või kokana köögis, rääkimata intiimsetest olukordadest". Ta näeb seda nii oma kunsti ajendi kui võimalusena kritiseerida ühiskondlikke stereotüüpe ja (soolisi) piiranguid. Toomas Volkman tõi otseselt sisse kultuurilise sugupoole (gender) mõiste: "Ma mõtlen pigem niimoodi, et [mõjutavad] need ülesanded, mis on soolise käitumise peale laotud. Et kui sa midagi teed, siis sa mängid paratamatult sooliste kategooriatega - oled kas siis poolt või vastu. Ja kui sa neid teadvustad, hakkad sa ka mingeid märke kombineerima. Seega, mitte niivõrd bioloogiline sex vaid just gender on see, mis mängib olulist rolli." Sama, sotsiaalsel erinevusel põhinevat seisukohta väljendab ka Kiwa: "Küsin endalt, kas ma oleksin teinud kõiki neid asju, kui ma oleksin naine, siis ilmselt mitte. Sest mehena on vist ikkagi kergem teha. On rohkem lubatud igasuguseid lollusi". Sarnaselt Trallale näeb Tiia Johannson oma kunstnikuidentiteeti vast kõige kompleksemalt: sõltuvuses soolisest, perekondlikust, tervislikust, ühiskondlikust jne. kuuluvusest. Liina Siib rõhutab erinevust probleemide püstitamisel ja eri nägemisviise. Kõige noorem põlvkond naiskunstnikke, kes panid märgi maha "(Meta)Dialoogi" näitusega, ei jäta mingit võimalust kahtluseks, nagu võiks nende kunst otseselt nende soolisest kuuluvust mitte tuleneda. (Praks, Palm, Soosalu, Lehismets)
Ohtlik feminism
Ma usun samas, et igas naises on mingi osa feministi ja seal minu suhe lõpeb.
Maria Valdma
Suhtumine feminismi ja feministlikusse kunsti kõikus seinast seina, kuigi absoluutselt eitavaid või raevukaid antifeministlikke avaldusi ei olnud. Vast kõige selgemini eitaval seisukohal oli rootsi-eesti kunstnik Mari Koort, kes samas küll leiab, et naiste olukorda tuleb parandada kogu ühiskonna kui terviku muutmise kaudu. Samas ilmnes sarnast kriitikat nagu ekstreemsustesse langemine ja liigne emotsionaalsus (Koort) või teistpidine diskrimineerimine (Laurits). Mitmete vastajate puhul ilmnes distantseerumise efekt, mida põhjendati kas vähese informeerituse või feministlikku teooriasse mittesüüvimisega (Kaljo, Lestberg, Valdma, Tiitsar) või isikliku kogemuse ja probleemide puudumisega (Teeäär, Semper). Mis näitab, et ühelt poolt vaadeldi seda (ainult) kui akadeemilist suundumust, teisalt aga kui kellegi teise puhtisiklikku probleemi, mis vastajasse (eriti) ei puutu.
Sotsiaalse liikumise vajadust pigem tunnustati, kui et oleks väidetud, et selles võiks ka osaleda (Palm). Võitluse moment on see, mis häirib (Laanemets, Eve Kask) või vähemalt pole sellisele võitlevale liikumisele Eestis pinda (Margot Kask, Kiwa, Teeäär, Soosalu). Viimasel juhul pole küll alati kindel, kas tegemist on lihtsalt üldist suhtumist edastava nukra tõdemuse - Kadi Soosalu sõnadega "traditsioonilise pererolli ihalus" -- või siis tõsimeelse usuga, sellesse, et meie ühiskonnas soolist diskrimineerimist (eriti) ette ei tule.
Vastupidisel arvamusel on aga ka oma kunstis meie sootsiumi valupunkte puudutav Liina Siib ja Ele Praks; teatavalt määral ka Ketli Tiitsar. Mari Laanemets, kellele feminismi võitlev poole eriti ei istu, tunnetab ometigi selle liikumise hädavajalikkust eesti ühiskonnas.
Sotsiaal-poliitilises plaanis väljendusid kõige põhjalikumalt ja ehk ka tundlikumalt just meeskunstnikud ja (loomulikult?) Mare Tralla. (Sama suhe saab eriti selgeks ka kui vaadata, kelle jaoks osalemine feministlikul kunstinäitusel oli oluline oma sotsiaal-poliitiliste veendumuste manifestatsioonina.) Valikuvabaduse võimaluse, mis feminismis sisaldub, toob välja Kaire Rannik; "lubatuse piiride" ületamise aspekti rõhutab Raivo Kelomees.
Peeter Laurits: "Minu suhe igasugusesse rassismi on järsult eitav, seetõttu on suhtun ma enamustesse femistlikesse mõtteviisidesse äärmiselt pooldavalt, sest feminism -- vähemalt osades kolletes -- algas marginaalse rõhutamise kaudu ja läbi."
Toomas Volkman: "Feminismist on välja kasvanud soouuringud ja kui eesti konteksti vaadata, siis feminism ongi minu jaoks soouuringud (gender studies). Niipea kui sa defineerid ühe soopoole lahus (riiklikust) dogmaatikast, nii defineerib see automaatselt ka teise ümber. [...] Esimesed mehed, kes ütlesid, et nemad võivad vabalt feministid olla, olid Mati Unt ja Mihkel Mutt, kuna nad ei mahu eesti mehe definitsiooni, mis on väga banaalselt ja üheselt võetav. Kui sa ei ole traditsiooniline mees, kes sa siis oled? Naine sa ka ei ole. Ja kui sa oled veel heteroseksuaalne mees ja sellesse definitsiooni ei mahu, et mis sa siis oled. Eestis omab feminism ühtepidi kontrakultuurilist aspekti [...] totaalne, põrandaalune, terav ja "põhjendamatu" kultuur Umbes nagu punk. Kuid feminismi suhtutakse meil veel halvemini kui punki, kuna viimase puhul on aru saada, et tegemist on epateerimisega, mis kaob koos vinnide ja kasvuraskustega.
Eestis kannab kultuuri naiselik. Kui eesti mees hakkab ennast defineerima, siis ta püüab vältida haritust ja haridust, seda defineeritakse nõrkusena. Teistes kultuurides on peeneid kombeid ja haritust alati positiivselt nähtud. Vabam mõtlemine on tugevusega seostunud. Vaatan ärimaailma, kus naistega saad palju lihstamalt hakkama - nad on asjalikud ja vaatavad avatumalt maailma, aga meestega ajaksid nagu mingit Kadaka turu musta äri. Kui panna keskmine kasitud euroopa heteroseksuaalne ärimees kõrvuti meie omaga, siis näed, et eesti mehel on tarvis pidevalt teadvustada, et ta on mees. Nagu oleks see hirmsalt ohus. Ilmselt on eesti kultuurikontekstis mehe definitsioon olnud niivõrd primitiivne, et mees sellega ei samastu ja tema mina hõljub kuskil teadmatuses; niipea, kui tal on vaja oma mehelikkust defineerida, võtab ta Kalevipoja või Tõllu või actionfilmid, mis on teismeliste identiteedi alus. Ja haritud naine tundub ilmselt suure ohuna nii meestele kui ka teistele naistele."
Tralla asub feminismi(de) praktikas ja teoorias orienteeruva feministina igati jaatavale, aga samas (enese)kriitilisele positsioonile: feminism(id) on üks võimalus kriitika kaudu maailma parandada.
Feministliku liikumise ja teooria äärmuslikku poolusesse - radikaalsesse feminismi suhtuti reeglina eitavalt. Kuigi Kiwa avaldusest, et "tore kui keegi viitsib veel radikaalsuse pärast radikaalne olla" saab välja lugeda sümpaatiavaldust justnimelt äärmusliku liikumise suhtes. Vaevalt küll, et radikaalfeministid lihtsalt radikaalsuse pärast radikaalsed on.
Feministist kunstnik, kunstnikust feminist
Feministlik sõnum on minu jaoks oluline, kuid see peab olema kunstikeeles väljendatud.
Kristi Paap
Feministliku kunsti puhul tekkis esmane probleem määratlusega: et mida selleks üldse pidada, mida Eestis selle sildi alla liigitatakse ja miks ning kas sellel ka tegelikku alust on. Naiskunsti ja feministliku kunsti vahekord oli üks nendest probleemidest, mis sellega seoses esile kerkis (Laanemets, Kaljo) Mitmed leiavad, et milliseid töid (meil) feministliku kunsti alla paigutatakse on sunniviisiline lahterdamine (Rannik) või ei nähta selget seost naiseksolemisega (Tiitsar). Mari Laanemets leiab, et tuleb rõhutada naiskunstnikuks olemist: "naiskunst ei pruugi olla suunatud kellegi ega millegi vastu, aga see on lihtsalt erinev".
Vägagi tugevalt reageerib Kelomees, väites, et kriitikud/kirjutajad on pahatihti trendide küüsis ja tegelevad suuna vormismisega; kunstnikud aga "ootavad kellegi hooldavat kätt, et keegi ütleks isa, ema, (kujuteldava või tegeliku mehe) seisukohalt, et nüüd oled tubli ("hea perenaine", "hea ema", "hea feministlik kunstnik"). Huvitavalt kombel tõstatab see küsimuse definitsioonide paljususest ning sellest kas on üldse vaja ja võimalik feministlikku/sootemaatilist kunsti üheselt määratleda. Teoorias on sellest tegelikult ammu loobutud ning rõhutatakse pigem erinevate strateegiate ja praktikate kooseksisteerimist. Sarnased erimõistmised tulevad ilmsiks ka antud intervjuudest: kui osa vaatleb feministlikku kunsti eelkõige kunsti aspektist - näiteks Berit Teeäär leiab küll, et feministlikul kunstil peab mingi naisõiguslik statement taga olema, aga samas ütleb, et see pole ikkagi poliitiline -- , siis osad rõhutavad selgelt tema poliitilist (Lehismets) ehk agitpropi (Laurits) iseloomu.
Paljudel on feministliku kunstiga väga isiklik ja sügav suhe. Nii väidab Kadi Soosalu, et tema jaoks kõige põnevamad asjad sünnivad just sellise suundumusega kunstis, tuues näiteks Tralla ja Semperi tööd; Helen Lehismets toob esile igasugust poliitilist kunsti (näitena Marko Laimre), sh. feministlikku kunsti; Ele Praks leiab, et iga voolu või suundumuse raames tehakse häid ja halbu asju, kuid et feministliku kunstiga on temal isiklik ja lähedane suhe, seetõttu ka meeldib. Helena Palm väidab sedasama.
Tiia Johannson ootab huviga eesti küberfeminismi tekkimist, millel Nelli Rohtvee ja Mare Tralla näol on juba tugev alus pandud.
Skepsist lisavad (mõnes mõttes) täiesti asjakohased arutelud sellest, kuidas mingi konkreetse niöi raames on teatavas mõttes kergem läbi lüüa ning kas mitte see pole põhjus, miks paljud naiskunstnikud feministlikel näitustel osalevad või oma töid sellistena serveerivad (Semper, Kaljo, Eve Kask).
Üldkokkuvõttes on enamike vastanute jaoks primaarne töö kunstiline väärtus, mida vaadeldakse teose hoiakust (vähemalt teatud määral) eraldiseisvana ja primaarsena (Paap, Valdma, Johannson, Semper, Lestberg jt.)
Tunduvalt teistsugust vaatenurka esindab osa "(Meta)Dialoogi" seltskonnast, kes ei rõhuta esteetilisel või rangelt kunstisisesel hinnangul põhinevat tingimuslikku suhet - a la et kui on hea/huvitav/veenev jne. töö, siis on hea töö; Mare Tralla, kes leiab, et feministlik kunst on "eesti kunstipilti rikastanud ka lihtsalt puht-esteetilisi kriteeriume silmas pidades" rääkimata ühiskonnas eksisteerivate valupunktide valgustamisest; Toomas Volkman, kes rõhutab erinevuste sissetoomist nii kunsti kui moepilti; Liina Siib, kes rõhutab samuti töö sõnumit ja selle humoorikas-positiivset iseloomu; Margot Kask peab vajalikuks piiride ületamist kunstis, millega feministlik suundumus on tegelenud ja jätkuvalt tegeleb.
Vast kõige paremini võtab kunstiteose iseloomu kokku Peeter Laurits: "On selge, et mistahes kunstiteoses peegelduvad selle looja kõikvõimalikud tõekspidamised ja hoiakud ja maailmanägemine. Kui sa oled hingelt feminist või propatriarh, siis seda pole võimalik varjata..." Tema kasutab seda küll argumendina feministliku kunsti vastu, sest "see osa, mis kasutab seda silti, on reeglina agitatsiooniline [kunst]".
Manifestatsioon või lihtsalt kaalutlus
Feminism on mulle omane ja lähedane ja ma tahtsin seda manifesteerida.
Peeter Maria Laurits
Kunstnikud, kelle suhtumine oli eitav feministlikul või sellele ideelis plaanis lähedasel väljapanekul osalemisse, rõhutasid oma kunsti või konkreetsete tööde kas laiemat (Koort, Lestberg) või erinevat tähendusvälja (Semper). Semper arvas ka, et tihti osalevad feministlikel näitustel naised, kes "muidu kampa ei saa". "Private Views'i" feministliku suundumust nägi algul negatiivse aspektina ka Ketli Tiitsar, kuigi samas ta leidis, et grupp poleks sellise tööda ilma feministliku algimpulsita välja tulnud.
Neutraalset ja/või puhtpragmaatilist aspekti kohtas paljude kunstnike puhul - pigem esineti, kuna oli võimalus või sobis kontekst olemasoleva ideega (Laanemets) või oli huvitav testida, kuidas töötab teos naiskunsti näitusel (Paap) jne. Sellist "kahevahelolekut" on aga raske hinnata, kuna osalemine või mitteosalemine on tihti seotud paljude erinevate, kunsti -või veendumuste väliste teguritega. Ka ajafaktor on selles mõttes oluline: näiteks Eve Kase vastus küsimusele "Kas sa osaleksid feministlikul näitusel?" kõlas "Nüüd juba osaleksin".
EST.FEM näis olevat tollal esile kerkinud noorte naiskunstnike jaoks väga oluline.
Kaire Rannik: "EST.FEM oli minu jaoks oluline, olulisem kui "Private Views". Teine oli selline segase kontseptsiooniga asi. Aga EST.FEM oli minu jaoks enda proovilepanek, et sellise manifestatsiooni all välja astuda ja sellise tööga. Minusuguse tarbekunstniku jaoks oli see tõeline eneseületus."
Margot Kask rõhutas, et EST.FEM oli tema jaoks oluline nii selles mõttes, et "Eestis hakati seda asja natuke torkima ja et ma ka osalesin; kuigi mitte minu enda töö [foto, mis kujutas ähmast naisfiguuri], mis peegeldas minu [tollast] suhet sellesse teemasse". Mare Tralla, nii EST.FEMi kui "Private Views'i" üks initsiaatoreid leiab, et [sellised näitused] võivad olla "ainus võimalus vaikivad kõnelevaiks muuta".
Sama algimpulsi ehk coming out'i tähendusega näib juba järgmiste tulijate jaoks olnud "(Meta)Dialoog".
Meeskunstnikud olid oma esinemise ajenditest väga teadlikud.
Raivo Kelomees: "Vaimsetel ja praktilistel põhjustel. Kui vähegi on kusagil võimalik omi asju näidata, siis teen seda kindlasti. ... Pealegi olen ma alati valmis hägustama piire sugude vahel."
Kiwa: "Esiteks olin ma mõlemal näitusel ainuke meeskunstnik ja juba see on väga hea enesereklaam. Ja tegemist polnud tavapäraste näitustega. Ma ei tea, kas selles suhtes [oli oluline], et ["(Meta)Dialoog" ja "Private Views"] olid feministlikud näitused, aga mul on mingi eriline suhe."
Peeter Laurits: "Ma eristan feminismis palju erinevaid suundi ja voole ning igasugune naisõiguslus pole feminism ja vastupidi ... Ma püüdsin manifesteerida eelkõige marginaalsust, mis on mind huvitava feminismi üks põhitunnuseid, ja teiseks ambivalentsust - seda et mistahes polaarsused vahetavad pidevalt oma laenguid ja see on kompleksne, keeruline ja dünaamiline protsess."
Toomas Volkman: "Mul oli selline tunne, et kunstnikud, kes osalesid kartsid enda peale võtta seda riski, et välja öelda: "Jah, ma olen feminist." Sel juhul võiks küsida, et miks sa siis osaled. Mina, kes ma olen mees ja kellel polnud feminismiga eelnevat kokkupuudet eriti olnud, tegelesin oma piltidega genderi ja orientatsiooniliste küsimustega palju rohkem kui [mitmete osalenud naiskunstnike töödele iseloomulik] dekoratiivne poeetiline lähenemine."
Püüdes kolme küsimuse põhjal mingit kokkuvõtet teha teemal, milline on suhe feminismi kunstis, võib laias laastus täheldada nelja kategooriat: distantseerumine (nt. Kaljo, Semper, Lestberg), teatavate reservatsioonidega (nt. Paap, Johannson, Kelomees, Laanemets) või igati positiivne ja isiklik suhe (Siib, Praks, Soosalu, Palm, Lehismets) ning samuti isiklik ja positiivne, kuid samas (küllatki) kriitiline suhe (kõige paremini esindatud Tralla, Lauritsa, Volkmani näol). Osad kunstnikud kõiguvad kuskil piiripeal või ei mahu nende määratluste alla või kuuluvad mitme all korraga -- selles mõttes tuleb neid grupeeringuid võtta ainult (esialgsete) üldistustena. Kiwa kui aus kontrakultuuri esindaja pooldab kõiki kontrakultuure, sh. feminismi.
Kas igasugune kriitika on "hea" kriitika?
Ma ootaks, et räägitaks tööst, mitte meist endist.
Berit Teeäär (F.F.F.F.F-i liige)
Küsimus kriitika kohta peegeldas (üllatuslikult?) mitte niivõrd probleeme feministliku kriitikaga - vastupidi, enamik leidis, et see on huvitav ja vajalik ning et (vähemalt osa) nende loomingu puhul adekvaatne - kuivõrd negativistlikku suhet eesti kunstikriitikasse kui sellisesse üldse. F.F.F.F.F-lased rõhutasid nii eksisteerivate stereotüüpsete ettekujutuste olulisust jooksvates kunstikriitilistes hinnangutes kui ka nö. ringi kuulumise fenomeni tähtsust.
Kaire Rannik: "Meil on tihti nii, et kui sa KUKU klubis ei käi ja ringi ei kuulu, siis midagi eriti ei tule. Meie kohta öeldakse tavaliselt, et näe, tüdrukud tegid jälle nalja. [...] "Private Views" jäi suuresti vastukajata, kuigi näitusel oli rohkem kandepinda. Vahel mind vihastab, kuidas upitatakse mingeid mõttetusi, aga see on seetõttu, et Eesti on nii väike. Nii et kui sa küsid eesti kunstikriitika kohta, siis mul pole midagi öelda, sest see on nii reglementeertiud ja samas mittereglementeeritud, et kohati sel puudub mõte. Seisukohtades ja valikutes erilisi muutusi ei toimu. Aga tegelikult on oluline, et keegi lahkaks kunsti kirjalikult."
Kas otseselt feministlikusse või siis sookriitilisse - olenevalt töödest - lähenemise suhtuti üldiselt positiivselt, enesestmõistetavalt tingimusega, et see peaks töö ja selle looja kavatsustega haakuma või hoopis vastupidi -- teistsugust ja avaramat pilti pakkuma (Kelomees). Ehk nagu Kai Kaljo väidab: "See, mis sa ise sinna paned, on üks ja mida teised seal näevad on teine. Alati on huvitav, kui keegi tõlgendab." Või Helen Lehismets: "Mind ei häiriks ka, kui mitte otseselt feministlikust aspektist tehtud asju nii tõlgendataks."
Oli ka vastupidist arvamust: leiti, et see pole mitte avardav vaid liiga kitsas lähenemine (Koort, Tiitsar). Oli ka ükskõikset ehk käegalöövat suhtumist (Valdma, Semper) või juhul, kui autor ise seda kõige adekvaatsemaks lähenemiseks ei pea, pole tal ometigi midagi selle aspekti sissetoomise vastu (Lestberg).
Kokkuvõttes peeti feministlikku/sookriitilist vaatenurka peeti igati positiivseks, seda enam, et suur osa autoreid leidis, et nende (osade) tööde puhul on see kas täiesti või suuresti adekvaatne lähenemine (Praks, Soosalu, Palm, Margot Kask, Eve Kask, Teeäär, Volkman). Laiemalt kirjeldati sellist kriitikat kui ühte võimalust paljude seast (Tralla, Kiwa), mis ometigi avab seda, mida teised lähenemised (ilmselt) ei suuda avada, kuna "mistahes teksti puhul on tähtis, kuhu ta paigutub ka (it. - K.K.) sooliste polaarsuste ruumis", kuigi kõike ei saa sellele taandada (Laurits).
Minnes tagasi kunstikriitika kui sellise probleemi juurde võib selgelt täheldada, et kunstnikud tunnevad feministlike ja sookriitiliste (nais)kunstipraktikate kajastamises tugevamat tendentslikkuse astet kui muu kunsti puhul. Ele Praks: "Kui ma lugesin Johannes Saare juttu "Private Viewsi" kohta, siis ma ütleksin, et ma mõistan teda, sest ta kirjutab lugejale, kellel on oma ootused jne. Aga mulle tundub, et ta tegelikult nii ei mõtle. Et kui kriitika ongi ülekohtune, siis see tundub loomulik, sest tegemist on ju feministliku kunstiga."
Lisaks tõdemusele, et suur osa (mittefeministlikke) kirjutajaid keskenduvad kas skandaalsuse aspektile või on lihtsalt pealiskaudsed, jäi kõlama korduv lausekatke, et tore on kui keegi üldse kirjutab. (nt. F.F.F.F.F-lased, Johannson). Siinkohal võiks ju väita, et ju siis pole tegemist piisavalt heade autoritega ning sellega võikski kogu siinkäsitletava kunstisuundumuse koha meie kunstipildis paika panna, kuid andkem sõna Raivo Kelomehele, kes oma vastuses küsimusele tema kohast eesti kunstimaastikul ütles ka järgmist:
"Minu [kunst] on selline, et ennast tuleb ise esitada, reklaamida, "pähe määrida", tuleb ise näidata ja seletada, milleda tegeled. Selline on tegelikult juba ammu Lääne ja Kunstimaailma kunstniku mentaliteet. [...] Eestis leiab selline suhtumine halvakspanu. On mingi loll tõde, mida aeg-ajalt kuulen korratavat, et kui asi on hea (kunstnik on piisavalt hea), siis teda märgatakse kindlasti. Minu vastus: võibolla ei märgata ega ka leita, näiteks eluajal ja vahel ka peale surma. Ajalugu on seda korduvalt näidanud. Inimkond ei ole olemuselt muutunud."
See seab aga (kogu eesti kunsti)kriitika ette, kunstnikest endist rääkimata, tunduvalt suurema vastutusekoorma kui võiks eeldada kord nädalas päeva- või nädalalehes avaldatava kirjutise puhul.
Oma koht ja teised kohad
Feministliku/sooproblemaatikaga tegelev kunst peaks võtma oma tegevust kui kultuuri ja ühiskonnaga tegelemist mitte kui kunstiga tegelemist.
Raivo Kelomees
Küsimused, millisena nähakse feministlike ja sookriitiliste teemadega tegeleva kunsti ja kunstnike endi kohta laiemas kunstikontekstis, pole seotud mitte ainult käesoleva olukorra reflekteerimise, vaid paljuski ka tulevikuootustega. Noored tekstiilikunstnikud (Lehtmets, Palm, Praks, Soosalu) üsna lootusrikkad, nemad ja Tralla näevad ka feministliku kunsti kohta eesti kunstipildis kõige helgemalt. Kadi Soosalu ütleb selgesõnaliselt, et hetkel pole feministliku ja sootemaatikaga tegeleva kunstisuundumuse roll nii oluline kui see saab olema ning et tema enda aeg on alles ees. Sama võib välja lugeda ka Helena Palmi ja Helen Lehismetsa vastustest. Seda, antud hetkel peamiselt "(Meta)Dialoogi" näitusega seostavat seltskonda näivad ka mõned teised kunstnikud eesti feministliku kunsti tulevikuga seostavat (Tiitsar).
Samas on selge, et käesoleval hetkel on nimetatud kunstisuundumuse koht üsnagi laialivalguv ja kohati lausa vastandlikku muljet jättev.
Ennast sellest suundumusest distantseerivad autorid näevad nimetatud nišši kas ettekäände (Semper) või osaliselt reklaaminipina (Lestberg). See näib viitavat nägemusele suundumusest, kus mitmedki autorid osalevad mitte veendumusest vaid pigem kõikvõimalikel pragmaatilistel või hetkeoludest tulenevatel kaalutlustel. Sama väljendub ka teiste vastajate puhul: nõutakse rohkem power'it (Maria Valdma), Kiwa kurdab, et eesti feministlik kunst ainult flirdib marginaalsusega. "Loogiline oleks, et see on kõrvalseisev värk, aga on pigem mainstream ja flirdib mingisuguse marginaalsusega. Mis see loeb, et seda sõimatakse, samas on feministlik kunst ametlikult aksepteeritud. Näiteks transpop palju vähem ametlikult aksepteeritud. Koht on tehislik, ei tule päris ausalt suure osa autorite puhul ja see mõjub tervikule kehvasti. Ideaal oleks, et mingisugused tüübid istuvad võsas ja teevad feminismi ja kuraator korjab nad lihtsalt kokku." Kaire Rannik leiab, et ollakse justkui kahevahel, et osad teevad seda selleks, et kergemini tuntust saavutada ning paljude puhul näeb ta seda otsitud teemana.
Samas näib, et mingi asjast siiralt huvitatud grupp on siiski olemas ja kuraatorid on ikka ja alati kunstnikke teataval määral suunanud - siit ka nendevaheline hõõrumine --, sest kunstipilti on nad kindlasti rikastanud. Laurits leiab, et sooproblemaatilised lähenemised on viimase viie aasta jooksul muutunud tunduvalt huvitavamaks ja nüansseeritumaks (julgen siinkohal feministlikku ja sooproblemaatilist kunsti suures osa ühte paigutada, sest eks nad suures osas ikkagi kattu ja eriti Eestis, kus mehe subjektiivsuse ja (traditsioonilisest erineva) seksuaalsusega tegelemine on väga väheste autorite pärusmaa). Berit Teeääre meelest on feministlik ja sookriitiline kunst juba oma olemuselt mitmedimensioonilised ja seega kunsti arengu kontekstis võimalusterohked. Erinevust rõhutab Ele Praks: "Kui meeskunstnikud kellega ma rääkinud olen, on maha rahunenud ja enam feminismi ei sõima, siis nad paigutavad ka feministliku kunsti selle kunsti alla, mida nemad kunagi ei teeks." Liina Siib näeb feministliku kunsti kõige tugevama küljena sotsiaalsete valupunktidega tegelemist.
Seega ei saa väita, et sellisel kunstil poleks midagi öelda või et see sõnum poleks oluline.
Omaette teema on aga eesti küberfeminismi olevik, tulevik ja võimalused, sest just selles valdkonnas oleme me tugevalt rahvusvahelises netiruumis esindatud. Mis sellest, et kodus sellest keegi eriti ei tea ega pea.
Tundubki, et mingi kitsa seltskonna (selleks võib ka näiteks meie kunstiilma võtta) jaoks see suundumus tähendab midagi: ta on olemas ja torkab aeg-ajalt silma ja torgib muid kohti ka, ükskõik, kas see torgitavatele ja vaatajatele meeldib või mitte. Mõjujõu küsimust on vist veel liiga vara vastata, kuid "igasugune pasundamine [feminismi] ümber tuleb asjale ainult kasuks. [...]vahel šokeerib see, kui tahetakse muuta vaateid elule ja rollijaotustele. Kaasaegsel feminismil on oma võimalused ja selle nõudmised on kindlasti põhjendatud ning peaksid endaga sotsiaalses plaanis kõige rohkem kaasa tooma. See võib olla isiklik probleem või teema, [mida kasutatakse]. Vahel on nii, et naisi ei võeta tõsiselt, kuigi minu endaga pole seda juhtunud, aga mida rohkem nad karjuvad, seda võimsamad nad on." (Margot Kask)
Küsimus kohast tõi üht-teist nähtavale ka suhtumisest eesti kunstimaailma tervikuna. Kelomees pani selle sõnapaari kohe alustuseks jutumärkidesse. Kai Kaljo leidis, et nii väikeses ruumis on igal asjal oma koht; sama meelt on Laurits: "Kui Eestis on kaks inimest ühe asja pärast koos, siis see moodustabki sellise ruumi, et hoia ja keela. Kahe inimese manifestatsiooni alusel aga ei saa teha üldistusi sellest ruumist." Volkman vaatab "eesti kunstiilma" aga "toru" teisest otsast: "[nii eesti kultuur] kui eesti poliitika on selline, et kõik on nii lähedalt seotud. Igal näitusel osalevad needsamad inimesed. Kas eesti on äkki nii postmoderne, et igaüks defineerib ennast vastavalt näitusele ümber: ühel on sadomasohhist ja teisel isane jne. Siin ei tööta see, et sa peaksid leidma oma mina. Ja sa ei tohigi mingit seisukohta võtta, see on isegi ohtlik, sest siis pannakse sind kohe mingisse kasti. [...] Meil on nii tasane kultuur, et siit ei saagi erinevusi välja kasvada. [Seega], Eestis puudub alus feministliku kunsti olemasoluks. Mõtlevaid inimesi ju on, aga et see funktsioneeriks mingi mõjujõuna, seda ma ei arva. [...] Minnakse kaasa lääne liberalistliku mõtlemisega, mis tähendab pealiskaudsust - mitte aru saamist, vaid lihtsalt vormilist akspeteerimist, selleks et Euroopasse kuuluda."
Selle väga negativistliku pildiga Eesti ühiskonnast, kunstielust kaasarvatud, võikski lõpetada ülevaate intervjuudest, kuid üks iseenesest üles kerkinud teema vajab veel lühikest sissejuhatust (edasisteks aruteludeks).
Emakuju tähtsusest
Oleksin ma naine, siis oleksin ma vist Mare Tralla
Kiwa
Eraldi teema, mis eriti noorte kunstnike vastustest läbi jookseb on eeskuju ja genereerijat puudutav. Selge on see, et ilma Mare Trallata ei oleks eesti feministlikku kunsti (ega sookriitilisi praktikaid) - vähemalt sellisel kujul (nii esma- kui imagoloogia tasandil) - olemas. Peaegu kõik noorima põlvkonna esindajad nimetasid Trallat kas innustava eeskuju või märkimisväärse figuurina eesti kunstiilmas. Näiteks
Kaire Rannik rääkis oma osalusest EST.FEMil: "Ma aksepteerin Maret, mulle meeldivad tema seiskohad ja ajendid ja tema olemus ja imidzh ning see kindlasti julgustas [EST.FEMil] esinema. See areng, mis tema meie ühiskonnas on suutnud läbi teha on täiesti tase omaette."
Nüüd, mil Mare osaleb meie kunstielus ainult fragmentaarselt, on saanud veelgi selgemaks tema igas mõttes silmatorkav roll. Ühelt poolt võib Trallat "süüdistada" feministlikule kunstile ja kunstnikule skandaalse ja negatiivse imidzhi tekitamises, teisalt on olnud just tema see, kes on kõige "mõtlematumalt" läinud tabude purustamise, ühiskonnakriitika, girl-power'i ja marginaali teed. See, et tema marginaalsust on mõnes mõttes mainstreami poolt aksepteeritud, peegeldab vaid igasuguse tsentri võimusäilitamisstrateegiat - seni, kuni nad teatavad radikaalsed nähtused "ära kannatavad" (tolereerivad oleks palju öeldud), ei oma viimased nende jaoks ka nii palju ohtu. Sama mehhanismi, muide, võib täheldada ka, kui rääkida meie pisikese, aga ahne kunstimasina enesesäilitusprotsessi ja nn. noorima kunsti vahelistest suhetest.
Teisalt, väita, nagu oleks peale Trallat "tõelise" feministliku kunstiga lõpp või vähemelt kitsas käes, on teine äärmus: ma loodan, et esitatud kaleidoskoop andis natukenegi aimu sellest, kuivõrd võimatu ja mõttetu on hakata otsima feministliku kunsti või eesti feministliku kunsti "tuuma" või "juur(ekes)t". Isegi ajalises mõttes on seda raske teha: kuigi on näitused, mida võib nimetada (meie kontekstis) esimesteks, on neilegi eelnenud pikk ja keeruline feministliku liikumise, mõtte ja kunsti ajalugu, millest me ei saa ennast eraldada. Kohalik on kohalik vaid mittekohaliku taustal; see, mis on meis "oma" ja "erilist" omandab tähenduse vaid vaid "teise" kontekstis. Ning kui sellest pidevalt teadlik olla, siis ei muutu erinevused mitte ületamatuks takistuseks üksteisemõistmisel - mis kohati kipub olema nn. Ida-Lääne konfliktide (sh. feminismikonflikti) iseloomulik joon - vaid pigem võimaluseks iseennast teise ja tihti kriitilisema pilguga hinnata.

Katrin Kivimaa
Budapest